Omapära võlu

Omapära võlu

See, et oleme kõik omapärased ja eriilmelised on ju selgemast selgem. Ometi püüame olla ikka ilusad nagu ajakirja kaanel, saledad nagu modellid, ikka kellegi moodi – nagu sõna mood eesti keeles lahedalt oma tausta reedab. Kuid olles oma-moodi, ei olegi ühiskonda sobitumise mõttes tegelikult olijale alati mugav ega ka teistele ootuspärane.

Juba lastele tahame õpetada teistega ühesugune olemist. Ometi on nad kõik ju väikesed isiksused ja võivad vabalt meid õpetada.

Läheme lastemuuseumi uksest sisse suuremas trobikonnas. Mu laps hakkab ennast tädile tutvustama. “Ma olen kaheaastane. Ma käin koolis.” Koolis ta muidugi ei käi, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, mida tädi lapsele ütles: “No oota ära, kui sa tegelikult koolis hakkad käima, siis sulle seal küll ei meeldiks”. Oot’, mis, nii ootamatult hakatakse mu last programmeerima! Samas olin just eelmisel õhtul käinud kogukonnakoolide seminaril, usku ja lootust täis, et juba on ja varsti tuleb veelgi ägedaid koole, mis toetavad lapse arengut isiksuseks ning kasutavad ära laste loomupäraseid andeid, õppimisviisi ja huvisid. Sest kõik lapsed tahavad ju õppida, oleneb lihtsalt, kuidas.

Mu lapsel on veel üks omapära – ta läheb õhtuti magama pärast südaööd. Kui meie hommikul linna jõuame, tulevad mõned lapsed juba koolist. “See küll ühiskonda ei sobitu,” leian end keset arutelusid, kus mulle aru pähe pannakse. Siis jällegi leian end oma lapse biorütmidega eksperimenteerimast-manipuleerimast. Mulle on aga hakanud tunduma see tema omapära, sest eksperimendid on viinud viriluseni ja immuunsuse nõrgenemiseni – ja pärast nädalast drilli läheme tavaliselt tagasi endisele režiimile. Jah, samas – kellele on seda tegelikult vaja, et ta juba kaheselt paremini mudelisse sobituks? Mu vennatütar ärkab jällegi hommikul kella 5-6 vahel ja mingi nipiga ei saa teda ju pikemaks tukkuma. Samamoodi.

Koolid algavad ilmselt ka edaspidi hommikupoole, aga usun, et tulevikus on aina rohkem töökohti, mis luuakse endile ise. Seal ei pea kella vaatama. Kogu aeg on tööaeg ja kogu aeg on vaba aeg.

Minul on väga suur vabadusejanu ja iseolemise vajadus. Kindlasti ma aktsepteerin ka tervet hulka reegleid, aga number üks indikaator on minu jaoks enesetunne. Kui see pole õige, siis ma ei saa pikalt selles olukorras olla ning teen tingimused enda jaoks ümber, et mu võimed saaksid parimal moel avalduda.

Ja oma lapsele tahan ma ka õpetada, et omapärane olla ongi õige tee. Ei pea iga hinna eest püüdma sarnaneda, ei välimuselt, käitumiselt ega mõtlemiselt. Mitmekesisus – kui igaüks leiab oma näo, omad viisid, oma tee – ongi kõige parem asi, mis saab juhtuda.

Olemise mõte

Olemise mõte

Olemise kingitus

Olemise kingitus