Spirituaalne ego

Spirituaalne ego

Rändlinnud lendavad üle pea ja meri on iga päev tormine. Lained meenutavad natuke Austraaliat. Aga temperatuurid on hoopis teised. Kuna ma karastasin end terve suve ja käisin veel septembriski hoolega oma kiiresti jahtuvas tiigivees, siis oli minu jaoks Tallinna kolides kergenduseks, et merevesi on natuke isegi nagu soe. Mulle hakkas eriliselt meeldima massist erineda ja umbes pool minutit lainetes kükitada, kui sügistormid on juba alanud ja inimesed tõmbavad rannal jalutades oma sulejopede kapuutsid tihedamalt pähe.

Keegi küsis mult, miks ma käin meres. Karastav vesi annab tohutu energiakiki! Kõik, kel sama protseduur käsil, naeratavad solidaarselt. Aga tõepoolest – miks ma seda tegelikult teen? Kõige rohkem vist selle pärast, et ma tahan endale näidata, et olen võimeline 1. oktoobrini end päevitusriiete väele koorima ja sellise temperatuuriga vette minema. Et ma olen võimeline nii otsustama ja selle ära tegema. Sellise selgituse peale hakkasin mõistma, et mul on vist tekkinud mingi nn spirituaalne ego, kelle meele järele on vaja olla.

Hommikused külmaveeprotseduurid on egole õpetuseks, et ta ei nõuaks liialt oma mugavust. Aga see spirituaalne ego on sama halb, kui see tavaline, kui teda toita. Siis ta nõuab rohkem ja rohkem ja jällegi jääb hing tagaplaanile ja ma ei kuule enam tema häält kogu selle edevuseparaadi tagant.

Emotsionaalse kriisi meelespea

Emotsionaalse kriisi meelespea

Õiged otsused

Õiged otsused