Vaikne (r)evolutsioon

Vaikne (r)evolutsioon

Tulevik on mind alati huvitanud. Pideva kasvu ootuse ja survestamise asemel tõstavad pead ka teised mõtted. Kuidas oleks pigem loomulik, orgaaniline kasv? Loomulik, pingutusevaba elu, töö ja ühiskond?

Sel esmaspäeval käisin solidaarmajanduse seminaril “Arengukoostöö läbi väärtuspõhise majanduse” Mondo Maailmahariduskeskuses oma silmaringi avardamas. Tundus, et see teema võiks avada tulevikusuundi ja olin põnevil, milliseid näiteid uutel alustel toimivast maailmast kuulen.

Võtsin fookusesse itaallase Jason Nardi ettekande, et saada inspiratsiooni nii oma loodava uue ajakirja sisu kui ka koostöö formaadi jaoks. Kuna esmaspäeviti on lapsel lastehoiuvaba päev, siis oli tema ka kaasas ja ma pole ülearu uhke, et keskendumise huvides pidin talle ikkagi andma oma telefonist multikaid vaadata. Kõik kaasa võetud 15 autot ammendasid end esimese poole tunniga.

Esiteks pidin tõdema, et kahjuks tunneb sedasorti teemade vastu ikka häbematult vähe inimesi huvi, kuigi kui ma neid märksõnu kuulasin – networking, co-financing, eco-social commitment, siis need on tänapäeval juba nii loomulikud ja headust täis mõtted. Kõik, mis pole korporatiivne ja meie süsteemis tavaline. Aga mis on tulevik.

Ma nii tunnen, et see ongi tulevik! Hierarhiliste süsteemide asemel hoopis teistel, loovamatel ja vabamatel, õhinapõhisematel alustel koostöö; kurnamise asemel toitmine; kasumi asemel vastutus ja rahulolu. Globaalsuse asemel lokaalsus. Öko ja õiglane kaubandus. Eetilised pangad, taastuvenergiad. Sotsiaalne vastutustunne ettevõtluses. Kodanike inistiatiiv. Koostöövõrgustikud ja kogukonnad. Anonüümse tootmise ja tarbimise asemel side selle kogukonnaga, kellelt ostad või kellega koos ostad. Ka demokraatia ja ühtsustunne – kuigi esimesega on mul olnud ka raskusi oma tiimides – lihtsalt ei halda ära kõiki erinevaid mõtteid – aga ka selleks on tehnikad ja lähenemised. Nende ühine nimetaja on, et need võtavad aega ja ma olen väheke kärsitu loomuga vahel selle jaoks, aga tasub vaeva.

Ja kuulates seda ettekannet (lisaks õnnestus kuulata ka Coffee People’i ettekannet konkreetsest näitest headust juurde loovast koostööst, anonüümse kohvi asemel teada-tundtud farmeritelt), jõudsin kiiresti äratundmisele, et tegelikult ma paljuski juba elan oma elu selliselt ja teen tööd selliselt. Lihtsalt tahaks veel ja veel teada ja rakendada ja mitte seda kõike ise välja mõelda, vaid ka inspiratsiooni.

Ja inspiratsiooni ma sain, see tähendab jugustust, et see ongi tuleviku tee ja õige tee!

Olen endale tööandjaks olnud juba seitse aastat, vahepeal olles olnud seotud suurte firmadega, vahepeal üldse mitte. Tulevik ongi selline, et igaüks teeb seda, mis talle just kõige südamelähedasem ja sellises formaadis, mis hoiab töö ja eraelu tasakaalu, rikastab hinge, annab võimaluse olla ka päevasel ajal oma lastega ja... noh, mis seal salata – praegu ma veel ei tea, kuidas selliste mõnusalt tasakaalus päevadega vältida öiseid töötunde, aga küll see lahendus ükskord lapse kasvades ka tuleb.

Praegu panustame Marju Randmer-Nellisega palju öö- ja päevatunde oma uude lapsukesse – Hingele Pai ajakirja. Kuna Marju elab New Yorgis, siis skaibime, emailime, vahetame mõtteid visuaalselt Pinterestis. Tõeliselt tulevikulõhnaline ja õhinapõhine!

Eks ma ammutan vahel julgustust ühest oma varasemast kindla visiooniga ideest. Joogafestival sai alguse minu visioonist ja on kasvanud nüüd juba 1400 inimese ürituseks ja praegu planeerime kuuendat suvist festivali Haapsalus, lisaks on toimunud kolm Tallinnas. Me teeme seda paljuski õhinapõhiselt. Ja on huvitav jälgida, mis õhinaga aastate möödudes juhtub ja kuidas seda pidevalt toita ja kuidas on töötada oma sõpradega (meid on kümmekond, kellel kõigil muu põhitegevus). Oma tiimikaaslastega suhtlen peamiselt meili teel – aga kuidas siis seda kõike elus ja sädet täis hoida. Ja me hoiame! Tulevik ongi õhinapõhine ja koostööpõhine. Ja igaüks töötab oma kodus.

Mul on väike oliiviõlibisness, koos oma sõbranna Terje Homutoviga (ja muidugi jälle töötame e-maili teel, sest Terje elab Kreekas). Me toome Kreeka väiketaluniku koduistanduse oliiviõli otse Kalamatast Eesti kvaliteetset toorainet hindavatele peredele ilma ühegi vahendajata. Ja hiljuti ma kuulsin, et väiketalunike (väikeettevõtjate) toetamine on ka karmale hea.

Ma ei käi suurtes poodides peaaegu üldse (ainult haruharva kassiliiva ostmas). Ostan teraviljad-jahud-helbed Loona talust, maheköögiviljad Bambona hulgilaost, pähklid-kuivatatud puuviljad-seemned Rhumveldi hulgilaost või Armastusest inspireerituna veebipoest, öko-ajurveeda kosmeetika koos teiste fännidega ühistellimusena Indiast. Paar korda kuus käin ökopoes värskeid piima- ja lihatooteid lapsele ostmas, WC-paberit, pärmihelbeid, maitseaineid, gluteenivavasid makarone, šokolaadi, pesuvahendeid, kaunvilju, kassitoitu...

Mul on suvila unistus. Maamaja unistus. Aga ma ei tea, kus piirkonnas see peaks olema, kuidas me leian õige, veedaliku arhitektuuri planeeringuga sobiva maatüki või siis et kuidas ma laenu saaksin jne jne. Ma ostsin siis hoopis telgi, päriselt! (Aga saan kätte alles kevadel.) Ilusa, valge, suure telgi koos ahjuga. Ja sain juba kolm toredat pakkumist kellegi maakodu hoovil suvitada. Tulevik ongi mobiilne, ökonoomne, minimalistlik. Ongi koostöö, mitte ainult oma tillukese perega oma maamajas toimetamine, kuri koer aias ja sildid väljas, et eramaa.

Sellest seminarist sai pilk tulevikku ja julgustus olevikku. See on nagu “silent (r)evolution”. “Move from destructive and extractive to restructive and resilient form.” Ehk jätkusuutlikum elukorraldus. Ja see puudutab kõiki sektoreid (avalik, era ja nn kolmas sektor), kõiki valdkondi (haridus, pangandus, energiatootmine, tarbimine, linnakeskkond, tervis, jagamismajandus nagu Uber, AirBnB, Couchsurfing...) ja nii inimesi, loomi-taimi kui ka Maad. Sest pideva kasvu idee pole jätkusuutlik, pole loomulik. Elagu loomulik elu!

20 hingele paid

20 hingele paid

Emotsionaalse kriisi meelespea

Emotsionaalse kriisi meelespea