Mida meil lastelt õppida on?

Mida meil lastelt õppida on?

Võrdlemisi värskete lapsevanematena oleme arutanud mehega, et vaatamata sellele, et enda vajadused mõneks ajaks tagaplaanile on jäänud ning väisimus ka endast aegajalt ikka märku annab, siis tegelikkuses on meil avanenud imeliselt kordumatu võimalus avastada maailma uuesti koos lapsega. Näha seda, mida pole enam osanud vaadata, tunda rõõmu selle üle, kui palju uut ja huvitavat on maailmal pakkuda, kogeda justkui uuesti sündimise võlu… Ehk siis elu ei ole enam nii iseenesestmõistetav nagu varem. Igas päevas on kõike rohkem. Iga uus saavutus tundub eriline ja kordumatu. Elul oleks justkui värv, pilt, heli ja maitse keeratud täisvõimuse peale ning sellega kaasnevad kogemused on enneolematud.

Eriti imetlusväärseks pean ma laste emotsioonide siirust ja ehedust. Annab otsida ausamat kaaslast kui väike laps. Annab otsida geniaalsemat kaaslast kui väike laps. Annab otsida nutikamat kaaslast kui väike laps. Nad lihtsalt on, lihtsalt avastavad, õpivad, kogevad ja elavad. Neil ei ole ettekujutlusi endast ega välismaailmast, kõik on nii nagu on ja see ongi nähtavasti põhjus, miks iga päev naeratusega ärgata. Nende jaoks ei ole oluline midagi saavutada, sest kõike, mida nad teevad, teevad nad nii püüdlikult ja hästi kui oskavad ning sellest peaks elus ju piisama. Nad ei jookse seitsme tuule poole korraga, vaid on hetkes, päriselt ka kohal. Nende mure ja rõõm on alati täielikud ja siirad, ükskõik milliseid hinnanguid me ka ei püüaks sellele anda.

Lapsed õpetavad meile tohutult palju nii iseenda kui välismaailma kohta, kui oskame ja tahame seda märgata. Muuhulgas õpetavad nad meile kannatlikust, tähelepanelikkust, sõnade olulisust, lubaduste väärtust, hetkede nautimist, naeruga ärkamist, südamest nutmist, läheduse tähtsust, huumorimeelt, küsimuste esitamist, vastustes kahtlemist ning seda, kui võimekad ja andekad me igaüks oleme, sest oleme kasvanud just sellisteks nagu oleme.

Ma soovin, et me mitte ainult ei õpetaks ja suunaks lapsi, vaid oskaksime näha ka seda, mida neil on meile õpetada ja anda ning et me ei suruks neid kastidesse, vaid lubaks neil ise kujundada enese ümber kasvõi elulille keerukusega maailmaruumi. Soovin, et suhtuksime neisse aupaklikult, lugupidavalt, helluse, tähelepanu ja armastusega. Ka kõigesse sellesse, mis võib meie täiskasvanu meele kohaselt olla tüütu, arusaamatu või lausa jabur.

Ma soovin, et lisaks meid ümbritsevatele lastele, oskaksime näha ja hinnata ka last iseendas, seda vaikset häält, mis ajatolmu kihtide alt hüüab: “Ma olen siin, olen olemas, palun pane mind tähele, mul on nii palju öelda…”

Tekst: Annamaria Venski

Täname: www.hingepesa.ee

Iga hüvastijätt on millegi uue algus

Iga hüvastijätt on millegi uue algus

Graatsiline nagu kass

Graatsiline nagu kass