Mis on emotsioonide kütus?

Mis on emotsioonide kütus?

Emotsioonid teevadki meist inimese. Aga nad ka määravad meie reaalsuse – selle, kuidas me elu näeme ja end tunneme. Kuidas tunda end ebakindlust tekitavate muutuste tuultes paremini, kuidas saada emotsioonide ohjad rohkem endi kätte?

80% otsustest teeme me emotsioonide ajel, võib-olla rohkemgi. Räägitakse ka, et allasurutud emotsioonid võivad teha meid haigeks, nö toorelt välja elatud emotsioonid aga võivad kahjustada teisi. Ja ükskõik kui palju kordi kuuleme öeldavat, et muutused on ainus kindel asi elus, kerkib ikkagi rohkelt negatiivseid emotsioone üles just muutuste keerises. Jah kerkib, mitte me neid ise tealdikult ei kergita. Emotsioonid tulevad alateadvusest. Aga isegi alateadvust saab tasapisi ümber treenida.

Muutused suhete, tervise ja raha ehk töö vallas tekitavad enamasti tugevaid tundeid: hirmu, viha, kurbust. Iga muudatuse künnisel tunneme tavaliselt eitust, kauplemise vajadust, leina ja leppimist ning lõpuks (loodetavasti) lahtilaskmist. Isegi kui need faasid käivad sekunditega või aastakümnetega.

Olen minagi olnud suurte muutustega kokku puutudes vähemal või rohkemal määral ka emotsioonide küüsis. Millised need minu muutused on olnud? Olen kümme aastat olnud elustiiliettevõtja: Hingele Pai ajakirja looja, joogafestivali peakorraldaja, vabakutseline joogaõpetaja, viie raamatu autor ja lisaks olen viieaastase poja ema. Mul on õnn olnud õppida või töötada lisaks kodumaale veel Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias, kokku üle kolme aasta. Mind on kaks korda koondatud ja see on pannud mind loovalt tegutsema ja muutustele julgelt vastu astuma, nii neile, mis tulevad väljastpoolt kui ka neile, mida ise algatan.

Emotsioonid, mis iga kord elumuutustega erineval määral kaasnevad, on mind pannud mõtlema ja küsima, mida saaks teha, et ma võtaks muutusi tõesti loomulikena ning näeks nendes head lühema ajaga, peaaegu kohe?

Kust emotsioonid tulevad?

Kõigepealt – kust emotsioonid tulevad? Mis on nende kütus? Kas tõesti see sündmus või teise inimese käitumine, olukord ise?

Mulle tuleb meelde ammune seik, mil kandideerisin TTÜ tudengina Saksamaale praktikale. Sain koha maasikakorjajana. Olin pettunud, mulle tundus, et seda ma ei soovi ja nii läksingi rahvusvaheliste suhete osakonda teatama. Ukse taga sain tuttavaks teise tudengineiuga, kes oli saanud sama pakkumise, ise ülimalt rahul ja õnnelik!

See oli ehk esimesi kordi, kui tabasin end mõtlemast: me oleme samas olukorras ja suhtume sellesse nii erinevalt ja tunneme end ka seepärast erinevalt! Ja ma hakkasin kaaluma ka ise see võimalus siiski vastu võtta isegi kui see polnud kooskõlas minu ettekujutusega suvisest praktikakohast välismaal. Igatahes kui rahvusvaheliste suhete tuppa sisse pääsesime, andsime mõlemad teada, jah, me läheme!

Seega emotsioone tekitavad mõtted... Minu pettumus, pahurus ja trots tulid mõtetest: “mul pole maasikakorjamisest midagi õppida”, “ nii rangete tingimustega konkurss, tihe konkurents ja nii naeruväärne töö”. Sama hästi oleksin ma võinud näha selles võimalust nagu teine tudeng.

Mis aga toidab mõtteid? Meie tõekspidamised. Antud juhul siis midagi sellist nagu “füüsiline töö on raske”, “praktika välismaal tähendab millegi uue õppimist kellegi kõrval ja juhendamisel, mitte lihtsat füüsilist tööd, mis ei nõua mingit ettevalmistust” jne.

Kust tulevad tõekspidamised? Varasematest kogemustest. Minu generatsioon teab ilmselt maatööde raskust (tõsi, mida me täna juba vaatleme kui toredat kõhtu ja vaimutoitvat tervislikku hobi). Samuti oli toona ettekujutus välismaal elamisest ja töötamisest küllaltki muinasjutuline, kuna kontrast kodumaaga oli võimas. Need kogemused vormisidki minu tõekspidamisi, mis viisid maasikakorjamispraktika-eelses olukorras trotsi tundmiseni.

Igas uues olukorras teeb meie alateadvus automaatselt varasemate kogemuste analüüsi. Sellest tulenevalt sünnibki meie reaalsus ehk see, kuidas asjasse suhtume ja end tunneme. Ja järgmisel korral aju arvates sarnases olukorras olles räägibki ta meile samu asju ning me tunneme end samamoodi või isegi võimendatult! (Idee on võetud raamatust: Neale Donald Walsch “Kui muutub kõik, muuda kõike”)

See ahel näeb välja selline:

·      sündmus >

·      varasemate kogemuste analüüs >

·      tõekspidamine >

·      mõtted>

·      tunded >

·      kogemus (= sinu reaalsus) >

·      uus sündmus >… jne

NB! See ahel ei ole lineaarne järjestus, nagu siin, vaid spiraal. Kui me endiga üldse tööd ei tee, siis on see spiraal peaaegu ringikujuline. Muudkui kinnistame samu mõtte-, tunde- ja käitumismustreid. Aga kui teeme endiga tööd, siis on võimalus ise sellele suund anda!

Milline see töö endaga siis võiks olla?

Esiteks oma mõtete märkamine ja kaalumine, kas see on Tõde. Kui üksi ei tule sellega toime, saab abi küsida sõbralt, lähedaselt või terapeudilt. Meie meel on fantaasiarikas, aga me ei suuda kunagi välja mõelda täpset stsenaariumi, mis käivituda võiks. Kui me praagime välja mõtted, mis pole tõesed, saame keskenduda neile, millele me tõesti soovime keskenduda ja jõudu anda.

Vahepeal on maasikakorjamispraktikast möödunud 20 aastat. Sellelt praktikalt pidin siiski esimese kuu jooksul lahkuma, sest selles tõesti polnud praktika maikugi, töötajate väga viletsad tingimused, sealhulgas keeld minna küla peale liikuma – pidime püsima ainult põllul või oma 9-kohalises toas kokku kolm kuud. See oli võimalus ära tunda, mis mulle ei sobi, seista enda eest. Võimalus kehtestada end välismaise tööandja ees. Väga hea praktika ebakindlale, naiivselegi neiule, kes ma olin!

Ja täna ma usun (ja sellest ongi saanud mu uus tõekspidamine), et kõik muutused tegelikult tõepoolest abistavad paremuse poole. Minu mõtted uue muutuse künnisel (pärast eitust ja “kauplemist” mis viimasel ajal käivad suurte muutuste puhul ära esimese tunniga, väiksemate puhul minutitega, suuremate ise algatatud muutuste puhul siiski vahel kuudega) ongi selles stiilis:

·      Muutus on võimalus.

·      See olukord aitab mul areneda.

·      Lahe, et olen sellisteks olukordadeks valmis!

·      See aitab mul mõelda teistsugustele lahendustele.

·      Minna saab ainult paremaks! jne

Ja nüüd juba mõtlengi paljude muutustega siiralt ja südamest – kui tore võimalus! Ja võin kinnitada, et kõik tegelikult ongi olnud paremuse poole. Ja ma usun, et see on kõigil nii, kui laseme asjadel juhtuda ja võtame igalt poolt kaasa vaid parima: sõbrad, kogemuse, õppetunni, teadmised.

 

Rännakute algus

Rännakute algus

Otsused, mis toovad rahulolu

Otsused, mis toovad rahulolu