Aegluse võlu

Aegluse võlu

Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks?

Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.

Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.

Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu...

Elu peibutused

Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused
ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.

„Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.

Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi... ja mõnda aega ka iseend.

Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju?

Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata... Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.

Kiirlahendused ei luba süveneda

Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltu- vuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma. Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel... Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?

Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.

Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga. 

Kiirsuhete hind

Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole har- jumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.

Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.

Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja... kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?

Edukus ja vabadus

Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus. 

Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni. Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta.

Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.

Julgus muutuda

Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.

Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.

„Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.

Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.

Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.

Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine. Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale.

Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.

Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.

Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.

Korgid välja

Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte.

Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud.

Kas sunnitud elektritaolek oleks meie ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks? Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus.

Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad.

Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?

Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised. Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust.

Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud... Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu. 

 Foto: Mari-Liis Nellis

Puhas ihupesu

Puhas ihupesu

Milliste lehtköögiviljadega oma tervist praegu turgutada?

Milliste lehtköögiviljadega oma tervist praegu turgutada?