Muljeid festivalilt Into the Valley

Muljeid festivalilt Into the Valley

Kolmandat korda ning esimest korda Eestis toimunud Music Goes Further brändi korraldatud festival Into the Valley võib kahtlusteta liigitada sellesuvise elektroonilise muusika suursündmuseks. Kui kahel eelmisel aastal toimus festival looduskaunis ja erilises Rootsi maakohas Dalhallas, laiendati sel aastal festivali kontseptsiooni ning lisaks Eestisse toodud festivalile Into the Valley toimub augustis Stockholmis festival Into the Factory ning jaanuaris Kaplinnas festival Into the Castle.

Festivali teevad atmosfäär, esinejad ja inimesed ning selles osas pälvib 29. juunist 2. juulini toimunud festival kiidusõnu. Kogu sündmust iseloomustas avatus, sõbralikkus, sundimatus ja kompromissitus – kõik said olla nemad ise, tunda end vabalt ja nautida kvaliteetset techno- ja house-muusikat. Neli päeva väldanud festivalil kadus ajataju osalt ühtlaselt halli taeva ja peidus päikese tõttu, teisalt aga tänu öid läbi väldanud programmile, tänu millele oli võimalik näiteks järjest järgmise päeva lõunaaega kulgeda. Festival lõi justkui omaette mikrokosmose, kus ruum ja aeg hägustusid ja valitsesid muusika ja täielik vabadus. Inimestel on vaja paiku ja ruume, kus end argirutiinist välja lülitada, kus kogeda midagi erilist ja saada kõrgendatud meeleolus ennast tühjaks tantsida.

Festivalil võis kuulda eelkõige techno’t, sekka ka house’i, DJ-pultide tagant leidis rahvusvahelise kaliibriga nimesid ja legende. Muuhulgas astusid üles house’i legend Kerri Chandler, üheks maailma paremaks DJ-ks kuulutatud Dixon, techno suurkuju Jeff Mills, Ricardo Vilalobos, Ben Ufo, Axel Boman, Black Madonna ja Nina Kraviz. Festival pakkus elamust ka nõudliku ja kogenuma maitseeelistusega kuulajale. Esinejate nimekirja iseloomustab juba mitmendat aastat järjest võrdõiguslikkuse printsiip: nimelt leiab plaadimängijate tagant umbes sama palju naisi kui mehi, mis tõstab õigusega esile naisDJ-sid. Samuti pakutakse võimalust mängida ka kohalikele DJ-dele: Eesti nimedest astusid üles Kask, Nikolajev, Ellen Vene ja Artur Lääts. Plusspunktid lähevad kõrgekvaliteedilistele helisüsteemidele, tänu millele sai korralikku heli nautida kogu lavaalade raadiuses.

Festivalilt jäävad meelde ka värvikad inimesed, kellest nii mõnigi oli korralikult rõhku pannud ka välimusele – näiteks võis iga päev märgata rahvasummas liikumas kaunis tumesinises kimonos meest – või end käepäraste vahenditega kaunistanud.

Võrreldes eelmisel suvel Rootsis toimunud festivaliga varjutasid seekordset sündmust mõned organisatoorsed viperused ja parasvöötmele omane kehv suusailm. Ometi on festivalimeeleolus võimalik kõigest mööda vaadata ja inimesed leidsid endas jõudu, et vihma trotsida ja jopedes-kummikutes hommikutundideni ennastunustavalt tantsida. Into the Valley laadsed üritused liidavad võõrad mõneks päevaks justkui ühtseks kogukonnaks ja pereks, keda sisemine sund DJ-puldi ette liikuma ning festivalialale ja telklasse elu nautima kutsub. Nii võibki juhtuda, et leiad end varahommikul suure seltskonna võõraste inimestega ringis tantsimas, kuhu järjest liitub uusi nägusid ja kõik võtab aafrika tantsu laadse ritualistliku mõõtme. Suvalistele võõrastele pillatud komplimendid ja naeratused, ehedad-elusad hetked, päikesetõusu ajal silmad kinni DJ-setti nautivad tantsivad kehad, soojad vestlused võõrastega ning emotsioon millegi suure ja ühise jagamisest on märksõnad, mis iseloomustavad festivali õhkkonda ja olustikku.

Festivalikogemuse võimendamisele aitas kindlasti kaasa asukoht ning Rummu vangla ja karjääri postsovjetlik lagunemise esteetika, niisamuti kui kogu ümbruskonna tööstuslikkus, mis kõlas ideaalselt kokku süngema ja jõulise technoga. Karjäärijärvest tõusvatele varemetele ja ümbritsevatele põõsastele projitseeritud valguslahendused ühes festivalil juba traditsiooniks saanud kunstiteostega lisasid muidu helilisele kogemusele rõhunud üritusele ka visuaalsed muljed ja aitasid kaasa heale atmosfääriloomele. Märkimist väärivad ka mäe- ja rannalava, millest üks mõjus oma arhitektuurse vormiga otse tuhamäe jalamil ning teine viis DJ otse karjääriveele mängima.

Rummu olustik pakub elektroonilisele muusikale suurepärast ja täiesti kordumatu iseloomuga tausta, mille puhul jääb vaid loota, et mõni kohalik festivalikorraldaja sellest järgmistel suvedel kinni hakkab ja kas või midagi väiksemastaabilist korraldab. Potentsiaali selleks jagub kuhjaga, eriti kui arvestada esimese ja ainsa ilusa suvise ilmaga festivalipäeva paljajalu tantsimist päikese käes vaipadel ja võimalust end vahepeal vette kasta. Meie kohalik techno- ja house’imaastik, mis siinkandis küll veel underground kultuurinähtuse alla liigitub,  on viimaste aastatega jõudsalt arenenud. Rõõm oli näha Into the Valley pultide taga mängimas ka kohalikke DJ-sid, kes oma oskustelt välismaa nimedele alla ei jää. Samuti panustasid festivali korraldusse sel aastal ka eestlased. 

Into the Valley laadsed üritused on küll järgmist nädalat arvestades energiakulukad (unetundide vähesus, läbitantsitud tallad, väsinud kõrvad), aga tegelikult laevad patareid hoopis täis, et energia elaks ja tuksuks rinna sees ka sügisel ja talvel.

Fotod: Merili Reck

Seitse värvi: punane 

Seitse värvi: punane 

Julgus elada