3 peamist takistust unistuste teel

3 peamist takistust unistuste teel

Vanakreeka leiutaja ja matemaatik Archimedes olevat öelnud: “Andke mulle toetuspunkt ja ma nihutan maakera paigast.” Bestsellerite autor, motivatsioonikõneleja ja kuulsuste terapeut ning hüpnoterapeutide koolitaja Marisa Peer soovitab vaadata otsa peamistele takistustele ja leida toetuspunkt oma elu nihutamiseks uuele tasemele.

Lühidalt: eks see nihutamine ole lihtne, kui saada üle oma suurimast takistusest – mõtetest enda ja elu toimimise kohta. Ja muidugi on see samal ajal kõige raskem ülesanne! Proovime ikkagi!

Millised on takistused, mis hoiavad meid tagasi elamast sellist elu, mida tahaksime?

1. “Ma pole piisav”

Tihtipeale tuleb see uskumus lapsepõlvest, kuna lapsed võtavad väga suure vastutuse, näiteks näevad ennast süüdlasena olukordades, mis pole tegelikult nendega seotud.

Nad lihtsalt loovad sellise seose oma suure lapsesüdame ja väikese elukogemusega.

Näiteks kui vanemad peavad palju tööl käima, pidamaks peret üleval, siis laps arvab, et mingi asi, mida nimetatakse “töö”, on vanematele olulisem - mina pole oluline. (Huuh, minul endal ka on sageli töö oluline!).

Või laps vaatab ema, kes nutab, ja mõtleb omaete: “Ma ei tee teda piisavalt õnnelikuks”.

Sellistes olukordades tekib sisemine otsus, et ma pole piisav.

Suuremana viivad lapsena iseenda sees tehtud otsused-järeldused sõltuvuskäitumiseni (nt ostlemine, emotsionaalne söömine) või võimendudes lausa ennasthävitava käitumiseni (nt alkoholism).

Sõltuvuskäitumisega, ülekompenseerivad või ennasthävitavate käitumistega inimesed tunnevad enda sees suurt tühjust.

Marisa ütleb, et ta ei küsi sellistelt inimestelt, miks sa niimoodi käitud, vaid uurib pigem, milline on tema taust, mis temaga on juhtunud, mida ta on kogenud. Kui ta saab teada, et lapsel on õrnas eas isa pere juurest lahkunud, ema olnud alkohoolik või on peres olnud palju lapsi ja näiteks keskmine laps on jäänud tähelepanuta, on arusaadav, et ennasthävitav käitumine tuleb sealt. Ja tegelema ei pea käitumisega, vaid selle juurega – otsustega, mis on enda kohta tehtud.

2. “Ma olen teistsugune ja seepärast ei saa teistega ühendust”

Lapsena või teismeeas otsustame endasse sulguda ja ennast sõpradeta jätta erinevatel põhjustel: olgu see siis seotud kehakaalu, pere rahalise seisu, pikkuse, hinnete, teadmiste või millegi muu poolest, mille pärast arvame, et me ei kuulu teiste hulka.

Me kõik oleme harjunud võrdlema. Brändid, hinded, riided, boyfriendid, teadmised, kraadid, raha... “Ajakirjad, televisioon, ajalehed, internet teevad suurt hävitustööd ebareaalse välismulje ja justkui standardi loomisega. See pole reaalsus, aga kui oled laps ja vaatad telekast, kuidas vetelpäästjad täismeigiga rannas sörgivad, siis see tundub reaalne,” vangutab Marisa pead.

Nii tulevad inimesed tema juurde teraapiasse, tundes, et nad pole piisavad sellisena nagu nad on, uskudes, et nad on okei siis, kui langetavad kaalu, saavad ametikõrgendust, omavad mingit staatusesümbolit...

Marisa on sotsiaalmeedia täiuslike valede suhtes väga kriitiline, sest see teeb inimesed haigeks (anoreksia, buliimia jms). Inimesed tunnevad häbi, kui nad võrdlevad sotsiaalmeedia perfektseid perekondi, roogi, ajaveetmisviise iseenda eluga.

Sageli tuntakse end teistest erinevana, kui on vähe või palju raha, kui ollakse liiga kõhn või kaalukas, kui rinnad on liiga suured või väikesed, ollakse liiga pikk või lühike. Enda arvates. Võrdluses teistega.

Marisa tuletab meelde, et sündides oli meil kaks kõige olulisemat nõudmist: leida ühendust ja vältida kõrvalejäetust. See tagas ellujäämise. Ja nüüd käitume me ikka samamoodi! Erinev olla tähendab olla havaatav - võid osutuda kõrvalejäetuks. “Kui olen erinev, kellelegi ma ei meeldi ja see ohustab mu elu,” on uskumus meie mõtlemise ja käitumise all.

Loengus küsis Marisa publikult, kes on tundnud, et on teistsugune ja paarisajast osalejast tõstsid käe peaaegu kõik. Pahvatasime kõik naerma. “See tähendabki, et oled samasugune nagu keegi teine ja sul on samad hirmud mis teistel,” naerab Marisa (ja me kõik, sest huuh! kivi langes südamelt!). Oleme ju kõik unikaased, aga igal inimesel on hirm olla teistmoodi ja jääda seepärast üksi. See ühine hirm aga teeb meid kõiki ühesugusteks.

3. “See, mida ma soovin, pole mulle kättesaadav”

Marisa toob näiteks kliendi, kelle isa läks pere juurest ära, kui tütar oli 2-aastane. Naist saatis eluaeg uskumus, et ma pole väärt armastust. “Samal ajal teame ju, et maailmas on kõigile piisavalt raha ja armastust!” sõnab Marisa.

Jah, pingutusest olenemata ei pruugi me seda saada, kui me ise arvame, et see pole meile. “Effort does not get the amount.”

See, mis muutuse toob, on uskumuse muutmine.

“Kujunda uskumus, et kõik on mulle kättesaadav ja universum teeb uskumuse tõeks. Universe starts to mirror your belief!” kinnitab Marisa.

Tegime paar katsetust, kuidas keha tõmbub nähtamatu magneti poole, kui Marisa kirjeldas, kus see asub. Magnet tõmbas ja tõmbas meid paremalt ja kui silmad avasime, olimegi paremale kaldu. Saime naerda, sest see magnet polnud ju mujal kui meie peades! “Muudad ühte sõna ja see muudab su keha!” sõnastas Marisa seda kogemust ja soovitas soojalt märgata, milliseid sõnu me endi kohta kasutame oma mõtetes ja vestlustes.

Armastus, tervis, raha, rõõm ja õnn on meile kõigile kättesaadavad, kui me seda ainult ise sügaval sisimas usuksime.

Mis siis aitaks “oma maakera paigast nihutada”?

Mõistmine, et meelt toidab kordamine.

Oma negatiivseid uskumusi muudkui kordame ja kordame. Samamoodi saab sisendada endale positiivsed: “Sa ütled seda endale nii palju, et alateadvus hakkab sind uskuma,” soovitab Marisa. Isegi kui see võtab aega.

Ta soovitab positiivseid mõtteid endale korrata ja need igale poole nähtavale kohale või sellistesse kohtadesse märkida, kus sa pead neid nägema (peeglil, külmkapil, telefoni meeldetuletustes, screensaveril, telefoni ja arvuti wallpaperil), sisestama arvuti paroolina vms.

“Emotions are very thirsty for the words “I am enough”!” tuletab Marisa meelde, et meie psüühika igatseb teada, et meiega on kõik õigesti. Ja nendest sõnadest ei saa küll. See on nagu kehakreem, mille kuiv nahk imeb sisse. “Ja selle protsessi lõpuks, kui sa tõesti tunned, et oled piisav, siis pole sul vaja seda teistele tõestada, väliste asjadega näidata, kogu show off langeb ära,” ütleb Marisa ja lisab mõned värvikad lood oma klientidest, kes on enesearmastamise protsessi lõpuks müünud maha oma Porsched, sest neid pole lihtsalt “enesekaitseks” enam vaja. Nende klientide arvates on pärast seda sisemist protsessi lihtsalt õnnelik olla kerge ja lihtne.

Muidugi ei piisa enamasti ainult kordamisest, vaid muutus peab tulema sügavamalt, nii, nagu need otsusedki.

Siin tulebki juurde Marisa kui hüpnoterapeudi roll: ta tegi meiega juhendatud meditatsiooni, milles viis meid sugereeritavasse seisundisse, kus meenutasime olukordi lapsepõlvest, millest võisid enda väärtusetuna tundmise mõtted alguse saada. Marisa juhendamisel jätsime need sinna ja uuendasime oma otsuseid maailma toimimise ja iseenda kohta.

Foto: Mardo Männimägi

Tahad end tunda särava ja energilisena?

Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.


Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

Rain Tunger korraldab Joogafestivalil maailmamuusika rännaku

Rain Tunger korraldab Joogafestivalil maailmamuusika rännaku

Indrek Palm: kes ei taha joosta, võiks sõita jalgrattaga

Indrek Palm: kes ei taha joosta, võiks sõita jalgrattaga