Heli ja keskkonna lummav kooslus - Kalana Saund 2018

Heli ja keskkonna lummav kooslus - Kalana Saund 2018

Käia 3 korda päevas 25-kraadises merevees, vaadata päeval ereda päikese sädelust ja öösel täiskuuteed mereveel, siis järgmisel õhtul verekuud ja kuuvarjutust. Seda kõike ümbritsemas võrratu õhkkond ja saatmas Kalana Saundi huvitavad rütmid ja kõlad.

Reede hommik vastu laupäeva: erepunane päikesekera on just tõusnud metsapiiri vahelt. Kunstnik Kris Lemsalu telgi (telgi nimi Fliis Lemsalu väärib eraldi äramärkimist!) ees tantsib ennastunustavalt umbes kolmkümmend inimest. Mõned käivad ujumas, mõned istuvad, lihtsalt naudivad elu ja olemist. Õhkkond on vaba ja sundimatu, muusika seinast seina.

0019_13A.jpg

Pühapäev, festivali järelpidu imekaunil Tohvri rannal. Päike paistab ja ambient paitab kõrva. Õige pea tõuseb aga tumesinine pilvemassiiv, kõik liiguvad, algab meeletu torm: vihma sajab diagonaalis, mere ja maa piiri pole enam näha, kadakad on vastu maad.

Järelpidu jätkub Suurbritanniast pärit Tapes’i live-ambient’iga kohaliku puhkeküla klaasist paviljonis. Ühel pool on põuavälgu moodustatud ämblikuvõrgud, teisel pool helendab loojang. Rahulikud helijoad pärast tormi.

Ja siis muidugi tume, puiduhõngune paadikuur, kus sai mitme päeva jooksul kuulata eri žanris suurepäraseid etteasteid ning mis toetas iseäranis hästi veidi jõulisema ja sügavama kõlaga sette ja live-esinemisi.

0011_21A.jpg

Harva kõlavad muusika ja keskkond nii sujuvalt kokku kui tänavusel Kalana saundil.

0025_7A.jpg

Järgnevalt peatun mõnedel rohkem meelde ja kõrva jäänud artistidel. Festivali üks oodatumaid artiste, Suurbritanniast pärit Lone’i etteaste oli kindlasti üks festivali kõrghetki. Täiesti ennastunustavalt tantsiv publik, soe ja ilusate harmooniatega pikitud tantsumuusika – kõik see kokku tõi paadikuuri katuse alla plahvatusliku energia ja tänulikud naeratused.

Lu:k ehk Eestis 90. aastatel alustanud ja muusikamaastikul tugevalt kanda kinnitanud jungle’i-legend mängis veidi enne kuldse loojangutunni saabumist oma tuntumaid ja vähem tuntud lugusid. Lu:ki 90ndatel sündinud “Lovin U” ja “La:v” on kohalikel pidudel viimastel aastatel üha enam kõlanud ja alati mõnusat, helget, sooja energiat tekitavad palad. Kuulda neid lugusid live’is suvesoojuses on aga midagi muud. Kel võimalik, soovitan soojalt Lu:ki live’i külastada.

Kitchen brothers oli minu jaoks selleaastase festivali suuremaid üllatajaid. Olgugi et ma igapäevaselt dnb’d ja jungle’it ei kuula, oli nende meloodiliselt pehme ja sume helikeel väga nauditav ja kaasahaarav, pehmem ja voolavam nende žanrite tavapärase kõlaga võrreldes. Teisel õhtul esinenud Kitchen Brothers kooseisus Kadajane ja Kuup tõestasid, et lisaks house’i- ja technoartistidele on Eestis ka väga tasemel uue laine jungle-artiste. Suurepärane poolöine ja järjest hoogu kasvatav tantsumuusika.

Tavapäraselt viiulil ja vokaaliga pärimusmuusikast inspireeritud eksperimentaalmuusikat esitav Maarja Nuut astus mustrist välja ning tegi oma elu esimese avaliku DJ-seti, mängides peamiselt techno-palu. Sedalaadi žanrist ja harjumuspärasest välja astuvaid esinemisi võiks festivalidel-pidudel teha julgeminigi! On ju palju neid muusikuid, kes ise kuulavad väga erinevaid ja sageli omaenda muusikast eemale jäävaid žanre.

Cubus Larviku ehk Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve eksperimentaalsemad helimaastikud sobisid nagu valatult hämarasse paadikuuri. Vaheldumisi voogav ja jõuline elektroonika pakkus lisaks helilisele lausa ruumilist elamust, mida võimendas hästi valitud valguslahendus. Cubus Larviku muusikas on mahtu ja sisu, see paneb peatuma ja süvenema, sellest ei saa ka festivalisaginas lihtsalt mööda libiseda.

Rain Tolgi ja Ivar Murdi set oli ajastatud ideaalselt teise päeva lõunasse, mil keha oli veel eelmise öö tantsust raske ja nii võis põhupallidel ambient’i saatel silmad kinni pikutada või pilvi vaadelda.

Neuronphase’i väga hea set läks aga kellaaja tõttu paraku tühjale saalile. Raul Saaremetsa Burial-i tribuut sobitus hästi õhtuse atmosfääriga ja võimaldas korraks tumedamatesse helimaastikesse sukelduda ning õues intensiivsematest artistidest pausi võtta.

Club Felicity laupäeva ööl ja hommikul muulilaval demonstreeris eelkõige noori elektroonilise muusika talente, kes alles hakkavad kohalikku skeenet kujundama. Eelnevate aastatega võrreldes pigem live’ide kui DJ-set’ide kasuks tehtud valik lõi olukorra, kus festivalil kõlanud muusika enam mõjule pääses. Live’i puhul läheb energiast enam tähelepanu konkreetse artisti kõlapildile ja isikupärale ning publikki keskendub rohkem kuulamisele kui tantsimisele, vestlemisele või vägijoogi rüüpamisele.

Festival ei olnud seekord nii kontsentreeritud kui eelmistel kordadel. Muidugi oli ka rohkem lavasid ja artiste, kuid publiku mõttes hajus olukord ja energia veidi laiali, seda eriti hommikupoole, kui paljud magasid. Boonuseks oli aga see, et nii sai igal hetkel suurema rahvasumma seest vaiksemale poolsaarele jalutada ja seal kahe telgi vahel valides muusika kuulamise ja tantsimise vahepeal põhupallidel vedeleda või valgustatud vanal laevakerel turnida.

Hea ongi tõdeda, et kõigi kolme toimunud Kalana Saundi valguses jätavad korraldajad endiselt muusikale ja publikule piisavalt ruumi. Pean silmas nii füüsilist kui vaimset: lavad on teineteisest piisavalt kaugel, et jalutuskäigu jooksul ühelt žanrilt teisele ümber lülituda, päevasel ajal on aega, et end ujudes või ümbrust uudistades laadida, pelgamata, et midagi olulist kuulmata jääb ning festivaliala ei ole puupüsti inimesi täis. On ruumi, et hingata, niisama oleskleda ja muusikat nautida.

Tänuväärt on festivali püüe vähendada prügi hulka, kasutades panditopside süsteemi ning prügi sorteerimist, seda eriti arvestades järjest süvenevat kliima- ja ökokriisi. Loodan, et see näitab eeskuju ka teistele suurüritustele.

Kalana Saund tundub olevat pigem teadlikuma publiku pärusmaa: inimesed, kes sinna jõuavad on avatud meelega, valmis laskma end üllatada ka artistidel, kellest midagi kuulnud pole. Ning muusikamaitse võngub seal intellektuaalse elektroonilise-eksperimentaalse-house’i-techno vahepeal. Atmosfäär on meeldiv, inimesed sõbralikud ja üksteist austavad, samas valmis iga kell varahommikul jalad valusaks tantsima.

Kalana Saund on endiselt kodumaa hubasemaid ja inimsõbralikumaid festivale. Ole sa ükskõik millise välimuse, orientatsiooni ja ensemääratlusega – kõik mahuvad ära, kõik on võrdsed ja iga elektroonilise muusika žanri austaja leiab oma.

Elu on elamiseks ja nautimiseks.

Jällekuulmiseni järgmisel suvel seal kusagil Läänemere külje all.

Tahad end tunda särava ja energilisena?

Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.


Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

Sügise Hingele Pai on ilmunud!

Sügise Hingele Pai on ilmunud!

Intsikurmu - tagasi juurte juurde?

Intsikurmu - tagasi juurte juurde?