Kogemus, mis aitas mul kasvada - joogaõpetaja Piret Laasiku isikik lugu

Kogemus, mis aitas mul kasvada - joogaõpetaja Piret Laasiku isikik lugu

Täna, viis ja pool aastat hiljem, neid sõnu ritta ladudes olen täiesti teine inimene ning usun siiramalt kui kunagi varem, et meie elu on unistuste, valikute ja otsuste tulemus. Üks minu elu läbimurdeid sai alguse Joogafestivalilt kuus aastat tagasi.

Minu tee viis jooga juurde juba aastal 2010 – olin siis noor ema ning nagu naised ikka hakkavad pärast laste sündi rohkem kuulama oma südame häält ja küsima küsimust, et mida mina tegelikult oma elult tahan. Minu küsimus oli natuke teistsugune, ma küsisin: “Kas elu peakski selline olema?”. Olin põdenud kergemal kujul sünnitusjärgset depressiooni ning lahkuminekut ja üldse oli elu tol perioodil kuidagi hästi segane. Aga nagu joogas öeldakse: kui tekivad küsimused, tulevad ka vastused ning kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja.

Minu esimeseks joogatunniks sai Krija Hatha jooga ning kõik need sügavad õpetused kannavad mind siiani. Esimest korda tundi minnes oli mul tunne, nagu ma oleks teadnud kõiki neid õpetusi, aga olin need lihtsalt ära unustanud. Kõik tundus väga õige ja ma ei kahelnud hetkekski, see kõik oli mulle. Praktiseerisin Krija Hatha joogat aasta ja tundsin, et mu hing oli valmis nendeks õpetusteks, aga keha ei tulnud järgi. Keha oli väga nõrk. Ja asusingi uuesti teele – aga sel korral juba Ashtanga ning Vinyasa joogastiili juurde.

Aasta-kaks edasi olin juba nii asjas sees, et tundsin, et tahaks rohkem. Tahaks minna sügavamale ning õppida ise joogaõpetajaks. Ja pigem oli mõttes teha seda isiklikuks arenguks kui elukutsena. Aastal 2013 hakkasin uurima erinevaid võimalus õpetajakoolitusteks, surfasin koolitusi internetist ja küsisin tuttavatelt õpetajatelt soovitusi, kuid ükski valikutest ei kõnetanud mind niivõrd, et oleksin lennukipiletid ostnud ja läinud. Siinkohal ütlen ära ka, et tol ajal ei pakkunud iga teine joogaõpetaja või joogakool õpetajatele mõeldud koolitusi ning sobivate variantide leidmine oli hoopis väljakutsuvam. Samal suvel toimus ka järjekorras teine joogafestival Haapsalus, kuna esimesele ma ei jõudnud, aga paljud tuttavad käisid ja rääkisid head, siis sel suvel soovisin kindlasti osaleda.

Ainus, mida ma teadsin, oli see, et tahan osaleda kõigis peaesineja David Lee Lurey tundides. Mäletan, et tema esimene tund võlus mind ära silmajooga harjutustega. Kuna olin kandnud ca 10 aastat oma elust prille või kontaktläätsesid ning aasta-aastalt oli nägemine läinud ainult halvemaks, siis see kõnetas mind väga. Võin jälle etteruttavalt öelda, et täna ei kanna ma enam ei prille ega läätsesid ning mu silmanägemine on paranenud -2 pealt -0,5 peale. Tund mulle väga meeldis ja teadsin, et soovin osaleda ka tema kõigis teistes tundides Joogafestivali raames.

Minu eesmärk ei olnud Joogafestivalilt leida endale õpetajat või kursust, vaid lihtsalt harivalt ja uusi kogemusi saades nädalavahetust veeta. Aga nagu juba artikli alguses mainisin, et kui on küsimused, siis tulevad ka vastused, ning pärast esimest tundi ütles David, et ta juhendab ka õpetajate koolitust ja kui kellelgi on huvi siis siin on flaierid. Kuna mul mõte oli, siis võtsin flaieri, aga rohkem sellele ei mõelnud. Pärast festivali läksin koju, et lugeda rahulikult tema koolituse kirjeldust ning märkasin ennast vastamast kõigile lausetele jah-jah-jah see on mulle! Mis mind kõige rohkem ära võlus oli ilmselt koolituse toimumiskoht: Florianopolis Brasiilias.

Nüüd tuli ainult välja mõelda, kuidas kõik see toimuma saab, sest kursus toimus juba kuue kuu pärast, aga investeering, et seal osaleda, oli päris ilus summa. Taaskord elu õppetund: usalda ja universum leiab võimalused. Nii läkski ja aasta 2014 veebruaris olin juba teel joogaõpetajate koolitusele: neli elumuutvat nädalat Brasiilia päikese all.

Kuna minu eesmärk joogaõpetajate koolitusele minnes ei olnud hakata ise tunde juhendama, vaid saada sügavamaid teadmisi, siis alguses puiklesin mentaalselt vastu, kui David rääkis erinevatest joogaõpetajaks olemise tahkudest.

Umbes teisel nädalal toimus aga minu sees muutus ja otsustasin ikkagi õpetamisega alustada ning juba kirjutasin ka oma tuttavatele Eestis, et kas nad saaksid mulle ruumi rendiks pakkuda, kui tagasi olen.

Kõik voolas.

Ruum oli olemas ning esimesed huvitatud õpilased samuti.

Nüüd tuli veel koolitus lõpuni teha.

Viimastel päevadel palus David meil panna kirja oma unistused seoses joogaõpetajaks olemisega ning tõesti unistada suurelt.

Ma siis unistasin.

Mõtlesin, et kui äge oleks ise ühel päeval Joogafestivalil Haapsalus pealaval tundi juhendada...

Tagasi Eestis olles hakkasin Tallinnas tunde juhendama ja rentisin aastaks ruumi, kuid siis soovis omanik selle Airbnb’na välja rentida ning mul polnud enam kuskil tunde juhendada.

Kõikides olemasolevates stuudiotes oli piisavalt õpetajaid ning vabu aegu polnud pakkuda.

Nagu elu mulle mitmel korral on kaarte kätte mänginud, et kui midagi tahad siis pead ikka ise tegema, nii ka joogastuudioga – septembris 2015 sai loodud City Yoga stuudio, mis toimetab edukalt tänaseni.

Ja lisaks Vinyasa jooga õpetustele olen juurde õppinud ka Yin ning rasedate joogatundide juhendamise.

Ja nagu minu õpetaja David Lee Lurey korduvalt ütles, siis universumil on suured kõrvad, julge ainult soovida... Nii juhendasin 2016. aasta Joogafestivalil pealaval “Go with the Vinyasa Flow” tundi!

Kõik on võimalik!

 

Kevadmõte

Kevadmõte

Tugeva immuunsuse kaks alustala

Tugeva immuunsuse kaks alustala