Lõpetasin just maiustamise.
Raamatuga.
Mikita “Kukeseene kuulamise kunstiga”.
Jah, ma maiustasin tekstiga, sest öeldu on Mikital nii sügavalt läbi tunnetatud.
Sest see kõnetab mingil ürgsel tasandil ja heliseb minuski.
Ja olles elanud mitu aastat erinevates riikides, tean, et olen teistmoodi.
Ugri, noh.
Ja tekst oli mu jaoks ka intellektuaalsel ja poeetilisel tasandil nauditav – mis vaimustav sõnavalik!
Ja see humoorikas tempokas kõnepruuk.
See kõik kokku ongi minu meelele maiustus.

Taluõu, suguvõsa männimets ja mererand – need on eesti vaimu neli nurgakivi. Need on elu algosad, millest luuakse midagi suurt ja ülevat.” Nii kirjutab Valdur Mikita.

Tantsisin peenarde servas ja vaatlesin sõbranna taluõue kui meie kultuuri keskpunkti.
Ja olin lummatud!
Proovisin esimesed haikud kirjutada.

Aga jään siiski ajakirjade ja raamatute juurde.
Jaaniööl, valguse pühal olen seekord hoopis lõunamaal, Horvaatias, kus päike loojub juba 20.53.
Koolitusel. Õpin seal lugusid jutustama.

Mõnusaid valguspühi ja suve sumedat tulekut!

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga