Varasuve mõtisklus

Varasuve mõtisklus

Mõned metsistunud õunapuud karjamaa kivivarel on õites ja metsmesilane mu aidaukse alt teab seda hästi. Neil magusail päevil, kui maist hakkab saama juuni – kuu, kui sireliõied muudavad jumet, kuu, kuhu mahub mõlemat, nii kevadet kui ka suve –, tõttan südasuviselt soojal keskpäeval peale hommikust jahutavat jalutuskäiku koos koeraga mereranda, aidatoast õuemurule vana talulaua äärde.

Kuniks silitan peoga luitunud puitu, jõuab suitsupääsuke sidistada mulle vanade meistrite saladusi, metsmesilane anda mulle miskit mõista.

Kerin uuesti kokku lahtiharutatud lihvimismasina juhtme, kaanetan avatud lakipurgi. Õigus on sul suitsupääsuke – sõber suveajal vanadele taludele, aitadele, lehmalautadele ja heinaküünidele, suur sõber minule.

Siin mereäärses suvekodus ei pea ma paljuks pühendada poolt päeva köögilauale, millele pea sajand laotud ahjusooje leivapätse, seatud saunast toodud suitsusinki, tõstetud tünnist soolatud silku, peopäevil pimedamast sahvrinurgast puskaripudeleid. Nii sean tammepuust klotsile peenema liivapaberi – tahan lihvimata jätta leivanoa ja tahmunud teekannu jälgi, tuua esile tisleri jäetud daatumi. Mõnikord tahame, et aeg jätaks jälje, mõnikord, et aeg kaotaks jälje, mõnikord kaotame selle ise – kui seda vajagi poleks.

Õhtuhakul, kui tuleme koeraga, kes madalas veeski kõhuli kippus veel kivivarju, jahutavalt jalutuskäigult mere äärest, kui päevasele suitsupääsukesele sekundeerib piiritaja – see hämarduvate õhtute armastaja. Neil pole siin pesa, nad tulevad kiirete sööstudega kusagilt kaugemalt. Siis tõstan laua tagasi tuppa ja merelt peegelduv valguselaik mesilasvahaga õlitatud pinnal justkui meelitaks seadma sinna oma meelisraamatuid.

Ööhakul, kui täiskuuvalgus kohtub laudpõrandale laotatud kaltsuvaibal õhtukumaga – mis imeline hetk! −, tunnen raamatuid sirvides rõõmu, et petrooleumilamp peab veel ootama pimedamaid aegu.

Kui sa alljärgnevat teaksid, kas ka siis ootaksid 5Gd?

Kui sa alljärgnevat teaksid, kas ka siis ootaksid 5Gd?