Maailmaränduri õppetunnid

Maailmaränduri õppetunnid

Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

*

Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

*

PS: Elsa tegi Hingele Pai lugejatele mesimagusa kingituse! Soovid temaga veebi vahendusel kohtuda, et järgmiseks sammuks oma unistuste poole tõuge saada? Haara põnevast võimalusest ja registreeri Elsaga tasuta Zoom kõne. Testi oma julgust. Küsi, mis hingel, räägi, mis südamel. Ta kuulab ja jagab rõõmuga. Ei kõneta? Okei, lippa ta kodulehele ja tee endale küberpai.

*

Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga "Õpetlik Tee".

Foto: Slater Silk

Restart emotsionaalsel tasandil

Restart emotsionaalsel tasandil

Kuidas kasutada joogat enesearengusüsteemina?

Kuidas kasutada joogat enesearengusüsteemina?