Küpsuse kiituseks

Küpsuse kiituseks

Võib-olla on küpsus kaotanud tähendust ja seeläbi ka väärtust – maailmas, kus looduse annid ei valmi mitte ainult suvel ja sügisel, vaid aasta läbi; äris, kus viljad nopitakse pooltoorelt, et nad küpseksid kunstlikult või transporditeel. Ühiskonnas, kus noorust ja välist sära hinnatakse kõrgemalt kui elutarkust ja tagasihoidlikkust.

Kui ma pidin abituriendina otsustama, milline eriala valida, polnud ma selleks kindlasti küps. Kui pidin vanematekodust välja kolima, ei olnud ma selleks päris küps. Kui hääletasin sõbrannaga Euroopas ringi, polnud ma tegelikult küps. Ja kui ma sain lapse, tundsin, et ma pole ka selleks küps. Rääkimata peatoimetaja ametipostist…

Võib-olla toimubki oma eluhetkede väljakutseteks küpsemine jooksvalt: õppides, katsetades, vigu tehes, end kõrvalt vaadates ja kaasteelistelt teri noppides – raamatu, vanemate ja teiste tarkusi silmas pidades. See küpsus, mille nõnda olen saavutanud, maitseb nagu päikeseküpsed suveviljad, mitte nagu kunstvalgusega kasvuhoonekraam. Sellel on minu jaoks väärtus ja maitse ja mälestused – see on ise kasvatatud, kastetud ja nopitud, sellelt on ise parasiite nokitud ning mõnedki põuad ja üleujutused kaasa elatud.

Mõnel tuleb see ehk kergemini, teistel tuleb käia pikem ja käänulisem tee. Iga teelolek on aga väärt nautimist.

Midagi ääretult erilist

Midagi ääretult erilist

Pilk tarkuse taha

Pilk tarkuse taha